… aga parem kui neid poleks olnud. Siin on siis lühikokkuvõte – mängisin San Remos kokku neli suuremat turniiri ning need kõik lõppesid ühe stsenaariumi järgi… Päeva lõpp läheneb, blindid suured, stack õhuke ning mul käes QQ ja vastasel kõrgem paar. Kordagi ei õnnestunud mul hittida oma maagilist kahe-oudist.

Põhiturniiril lendasin AA otsa, nii ka viimasel NLH/PLO miksamendil, kuigi see oli Omahas, kus sain oma kahe-masti QQ-ga BTN-ilt viimased 10bb preflop täpselt sisse reraiseda ning hijackilt avanud ameeriklane elimineeris 4-panusega cutoffilt tema algset tõstet callinud vastase. No ja seal need mastiabita ässad olidki. Veelgi kurioossemad olid 2K turbo bounty ja 2K freezout, sest neil mõlemal lõi mind turnalt välja üks ja seesama itaallane ning ka käed olid identsed – mul siis ikka QQ ja tal KK.

Järeldused:

*NLH / PLO miksament on tõenöolsielt mulle sobivaim formaat kõigist kõrvalturnadest, tundsin end väga mugavalt, kuid paraku kaart üldse ei toetanud.

*Sügava struktuuriga põhiturna strateegiat pean ise veidi kohendama. Jah, mul oli seal palju ebaõnne, aga samas oleksin ju tänu õigele tunnetusele saanud ka kõvasti nuppe kokku hoida. Ehk siis – kuiväga jaburaid asju vaenlased ka välja ei imeks – kui ma sellest miski tugeva instinkti abil aru olen saanud, ei ole vaja neid ju kinni maksta. Isegi mitte siis, kui suudan nii-öelda kulud madalad hoida.

*20K stackiga kõrvalturniiril olin selgelt liiga passiivne, kuid samas – päris ilma kaardita ka ei saa edasi rühkida.

*Ja viimaks – vana sõpra Marcinit võib mullimängus uskuda ning ei pea oma sodiga asja eest teist taga poolt stacki likku panema.

On mille üle järgi mõelda. Selleks korraks kõik.