Kõik viimased suure turniirid on mul teadupärast lõppenud KK-ga, mis vastasele alla jääb. Nüüd aga on olemas reaalne võimalus, et selle positsiooni võtab enda kätte AA
Kui keegi oleks mulle reede hommikul öelnud, et PokerStarsi Russian Poker Series kestab minu jaoks nii umbes 63 minutit, siis oleksin seda inimest ikka väga suurte silmadega jõllitama jäänud. Nüüd aga läksid mu silmad suureks kui tõllarattad, kui diiler laotas 63. minutil lauale kaardid 32K, siis veelkord 3 ja viimaks 5 ning läbi see kõik oligi.
Tõenäoliselt sattusin algatuseks turniiri ühte raskeimasse lauda, kuid see ei ole mind kunagi varem heidutanud, ega teinud väga murelikuks ka sel korral. Olin just jõudnud teemasse sisse elada ning vähem kui tunniga oli ka enam-vähem selge “kes on kes” – nii mängumehed kui nö nõrgad lülid. Ka esimesed 4-5 tuhande punktised pangad olid läbi mängitud, kui saabus avatunni viimane jaotus.
Soomlane Knaapinen tõstab keskelt 250-le, cutoffilt noor ning suhteliselt nõrgem venelane callib 250 ja buttonilt tõstab teine venelane (minu tunnipõhise diagnoosi järgi igati korralik turnamängija) 1000 peale. SBst foldib kiiresti suuremate turnade regular Belgiast ning mina piilun oma kaarte – Ac As… Väga huvitav, eriti arvestades juba eelnenud “actionit”. Kiirelt valmib otsus teha rohkem kui 3x 4-bet, millest võiks vastasele jääda selline AK mulje ning tekitada seeläbi mõnes keskmises paaris huvi minuga veidi piike murda. Samas ei tohiks sellise panuse peale ma saada rohkem kui ühe calli ning, arvestades kehva positsiooni, see mulle sobib. Tõstan 3250.
Knaapinen ja cutoffi-sell foldivad kiirelt. Buttonilt hakkab 3-beti mees nuppe koguma. Kusjuures tundub, et mitte pelgalt callimiseks… Huvitav:) Ja sealt see tulebki – 5bet 8225. Klaar. Ega mul siin midagi varjata ei ole – võtan mingi 10 sekundit hoogu, korjan nupud kokku ja teatan “all-in” – kokku siis 6-bet 28750. Buttonilt kostuvad oiged. Vastane on mõistnud, mille otsa ta on sattunud… Järgnevad laused stiilis “oh neetud, miks see jälle minuga juhtub” ja “see ei ole võimalik, aah-ooh, see ei ole võimalik”… Viimaks teatab selle kõva selge häälega üle laua: “Mul on kuningad, mida ma tegema pean?”… Otsustan viimaks suu avada ja areneb dialoog:
Mina: “Ou, kuningad või? Mis värvi?” (ise muigan)
Tema: “Üks must ja üks punane.”
Mina: “Oled ikka kindel?”
Tema: “Jah, aga mis sinul on?”
Mina: “No ma arvan, et mul on parem käsi kui kuningad…”
Tema: “Kui ma foldin, kas sa näitad oma kätt?”
Mina: “Hmm… Ee-ei. Või nohh, ühte kaarti vast näitan.”
Tema: “Ja sul on parem käsi, kui kuningad?”
Mina: “No ma usun küll.”
Sellega on dialoog lõppenud, olen oma näitlemisoskust piisavalt demonstreerinud ning otsustan uuesti keskenduda kalgistunud pilgul ühte punkti jõllitamisele. Kogu värk on kestnud üle viie minuti juba, aga vastane ikka sügeleb ja arutleb jälle kuuldavalt: “Ma arvasin alguses, et olen taga, aga nüüd hakkan arvama, et vist ikka ei ole…”
Nii, müügijutt on mõjunud:) Aga calliks vastane ikkagi päris valmis ei ole, foldiks ka mitte. Jälle arutleb ta kuuldavalt “No pagan, küll on raske otsus – mida ma küll tegema pean…” Huvitaval kombel poetab nüüd teisest laua otsast väikese kommentaari WSOP runner-up Ivan Demidov umbes nii: “Sa ju saad tegelikult aru, et see ju ei olegi nii raske otsus…” – kusjuures see lause on esitatud just sellises stiilis, et ta soovitab hädas olevale sõbrale (jah, KK omanik on Ivani sõber, kellega nad eelmisel õhtul tundide viisi koos “tiksunud” on) oma kuningad maha panna. Otsustan, et kui vastane foldib, siis esimese turnapausi ajal lähen Demidovi juurde ja teen sellise “sekkumise” kohta sõbraliku märkuse.
Aga vaenlane ei ole ikka veel alla andnud – meie vestlusest alates on ta selgelt hakanud kalduma kogu oma stackiga riskimise poole. Umbes 7-8 minutit pärast minu 6-beti saabub otsus “call” ja tema nupud liiguvad sisse. Avan AA ja ta kiunatab.
Siis saabub flop 2K3, järgneb turn 3 ja viimaks river 5 ja vaba ma olengi. That’s poker.
Ülejäänud reisimuljed püüan ka lähiajal kirja saada.